Kui kord Arno isaga koolimajja jõudis,
siis see ka pikka kannatlikkust nõudis.
Väga nukker olla võis siis meel,
sest õiget kevadet oodata ju andis veel.
Mõned read minu abikaasa tehtud luuletusest, seoses kevadega looduses.
Jah. Pulmastseenis. Laulavad ...kuid õnn ei kao vms. ja kui korraks kohtuvad Arno Teele pilgud, siis pruut Kokamägi istus Saare noorperemehe kõrval. Ning peale seda ronib sahvrist tuppa lakkutäis Kiir ja hüüab Kibe!
Tootsi ja Teele pulmalauas istus Arno kõrval üks neiu, ju see oligi pruut? kaks sekundit näidati teda, kui "Aeg läheb, aga õnn ei kao" lauldi. Mina küll aru ei saand, et see suisa pruut oli.
KOMMENTAARID (14)